Pühakiri – Anti-evangeelium – Kuningriigi tagasilugemine

Praeguste sünoodijärgsete tulemuste vahel on märkimisväärne erinevus võrreldes Püha Johannes Paulus II pontifikaadiga, mille mälestusmärki täna mälestame. Just see suur pühak, kes 1976. aastal inimkonna silmapiiri uuris, kuulutas kiriku kohal prohvetlikult:

Nüüd seisame silmitsi Kiriku ja kirikuvastase lõpliku vastasseisuga, evangeeliumi ja anti-evangeeliumi, Kristuse ja antikristuse vastasseisuga… See on kohtuprotsess… 2,000 aastat kestnud kultuuri ja kristliku tsivilisatsiooni üle koos kõigi omadega. selle tagajärjed inimväärikusele, üksikisiku õigustele, inimõigustele ja rahvaste õigustele. - kardinal Karol Wojtyla (JOHN PAUL II), armulaua kongressil, Philadelphia, PA; 13. august 1976; vrd katoliku Hetkel (ülaltoodud sõnu kinnitas sel päeval kohal olnud diakon Keith Fournier.)

Ja nii see on: täna oleme tunnistajaks valeevangeeliumi esilekerkimisele, mida levitavad mitte vähem piiskopid ja kardinalid kes on avalikult vastuolus katoliku õpetusega.^[1]nt. siin ja siin Nende keerukuse taga on üks Halastusvastane — vale kaastunne, mis vabandab ja isegi ülistab pattu valede „sallivuse” ja „kaasatuse” vooruste all. Vastupidi, autentset evangeeliumi nimetatakse "heaks uudiseks" täpselt sest see ei jäta meid patu ahelatesse, vaid annab võimaluse saada uueks looduks Kristuses: selliseks, kes on vabastatud pimeduse jõududest, lihalikest kirgedest ja põrgu hukatusest. Vastutasuks hing, kes kahetseb pattu on imbunud pühitsevast armust, on täidetud Püha Vaimuga ja volitatud jumalikust olemusest osa saama. Nagu kuulsime selles minevikus püha Paulust kuulutamas Esmaspäevane esimene missalugemine:

Me kõik elasime kunagi nende seas oma liha soovides, järgides liha soove ja impulsse ning olime loomult vihalapsed, nagu teisedki. Aga Jumal, kes on rikas halastusest, selle suure armastuse pärast, mida ta meie vastu tundis, isegi siis, kui olime oma üleastumistesse surnud, äratas meid ellu koos Kristusega (armust olete päästetud), äratas meid koos Temaga üles ja pani meid koos Temaga istuma taevasse Kristuses Jeesuses… (vrd Ef 2:1-10)

Aastal Sünoodijärgne apostellik manitsus, Püha Johannes Paulus II kinnitas taas 2000 aastat traditsiooni ja Pühakirja selgeid õpetusi pöördumise ja meeleparanduse vajalikkusest – st. "Enese tundmine" - et meid ei pettaks, mõistes seeläbi end hukka:^[2]vrd. 2. Tess 2: 10–11

Püha apostel Johannese sõnadega: „Kui me ütleme, et meil pole pattu, siis me petame iseennast ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on ta ustav ja õiglane ning annab meie patud andeks." Need inspireeritud sõnad, mis on kirjutatud kiriku alguses, tutvustavad paremini kui ükski teine inimlik väljend patu teemat, mis on tihedalt seotud leppimisega. Need sõnad esitavad patu küsimuse selle inimlikus mõõtmes: patt kui inimese kohta käiva tõe lahutamatu osa. Kuid nad seostavad inimliku mõõtme otsekohe selle jumaliku mõõtmega, kus patu vastu astub jumaliku armastuse tõde, mis on õiglane, helde ja ustav ning ilmutab end ennekõike andestuses ja lunastuses. Nii kirjutab ka Püha Johannes veidi edasi, et „mis tahes süüdistusi (meie südametunnistus) meie vastu esitab, Jumal on suurem kui meie südametunnistus”.

Tunnistada oma pattu, tungides veelgi sügavamale oma isiksuse kaalutlemisse - ära tunda olla patune, pattuvõimeline ja kalduvus pattu tegema, on oluline esimene samm Jumala juurde naasmisel. Näiteks Taavet kogeb seda, kes "tegi seda, mis on kurja Issanda silmis" ja keda prohvet Naatan noomib, hüüatab: "Sest ma tean oma üleastumisi ja mu patt on alati minu ees. Sinu vastu, sina üksi, olen ma pattu teinud ja teinud seda, mis on kurja sinu silmis.” Samamoodi paneb Jeesus ise kadunud poja huultele ja südamesse järgmised tähenduslikud sõnad: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees.”

Tegelikult eeldab Jumalaga leppimine ja hõlmab endas teadlikku ja sihikindlat eemaldumist patust, millesse ta on langenud. See eeldab ja hõlmab seega meeleparanduse sooritamist selle mõiste kõige täielikumas tähenduses: meeleparandust, meeleparanduse näitamist, tõelise meeleparandushoiaku omaksvõtmist – see on inimese suhtumine, kes alustab Isa juurde tagasipöördumise teed. See on üldine seadus, mida iga inimene peab oma konkreetses olukorras järgima. Sest pattu ja pöördumist pole võimalik käsitleda ainult abstraktselt.

Patuse inimkonna konkreetsetes oludes, kus pöördumine ei saa toimuda ilma oma pattu tunnistamiseta, sekkub Kiriku lepitusteenistus igal üksikjuhul konkreetse patukahetsusliku eesmärgiga. See tähendab, et Kiriku teenistus sekkub selleks, et viia inimene "iseenese tundmiseni" – Püha Katariina Siena sõnadega – kurjuse hülgamise, Jumalaga sõpruse taastamise, uue juurde. interjööri korrastamine, värske kirikliku ümberkujundamiseni. Tõepoolest, isegi väljaspool Kiriku ja usklike kogukonna piire on patukahetsussõnum ja -teenistus suunatud kõigile meestele ja naistele, sest kõik vajavad pöördumist ja leppimist. —"Leppimine ja patukahetsus", n. 13; vatikan.va

—Mark Mallett on raamatu autor Nüüd sõna, Lõplik vastasseisja Countdown to the Kingdom kaasasutaja