Pedro – kirik läheb tagasi…

Jumalaema Pedro Regis 30. juulil 2022:

* 1969. aasta raadiosaate transkriptsioon kardinal Joseph Ratzingeriga (paavst Benedictus XVI) ennustamas kirikut, mida taas lihtsustatakse…

„Kiriku tulevik saab ja saab alguse neist, kelle juured on sügavad ja kes elavad oma usu puhtast täiusest. See ei pärine neilt, kes kohanevad pelgalt mööduva hetkega, ega neilt, kes pelgalt teisi kritiseerivad ja eeldavad, et nad ise on eksimatud mõõduvardad; see ei pärine ka nendelt, kes valivad lihtsama tee, kes astuvad kõrvale usukirest, kuulutades valeks ja iganenuks, türanniks ja seaduslikuks, kõike seda, mis seab inimestele nõudmisi, mis teeb neile haiget ja sunnib end ohverdama.

Positiivsemalt öeldes: Kiriku tulevikku kujundavad taas, nagu alati, ümber pühakud, inimesed, st kelle mõistus uurib sügavamalt kui päeva loosungid, kes näevad rohkem kui teised, sest nende elu võtta omaks laiem reaalsus. Omakasupüüdmatus, mis teeb inimesed vabaks, saavutatakse vaid väikeste igapäevaste ennastsalgavate tegude kannatlikkusega. Selle igapäevase kirega, mis üksi paljastab mehele, kui mitmel moel ta on oma ego orjas, selle igapäevase kirega ja ainult selle tõttu avanevad mehe silmad aeglaselt. Ta näeb ainult nii palju, kui ta on elanud ja kannatanud.

Kui me tänapäeval vaevalt enam suudame Jumalast teadlikuks saada, siis sellepärast, et meil on nii lihtne enesest kõrvale hiilida, põgeneda oma olemuse sügavustest mõne naudingu või muu narkootikumi abil. Seega jäävad meie enda sisemised sügavused meile suletuks. Kui on tõsi, et mees näeb ainult südamega, siis kui pimedad me oleme!

Kuidas see kõik mõjutab probleemi, mida me uurime? See tähendab, et nende inimeste suur jutt, kes kuulutavad Jumalata kirikut ja ilma usuta on kõik tühi lobisemine. Meil pole vaja kirikut, mis pühitseb tegevuskultust poliitilistes palvetes. See on täiesti üleliigne. Seetõttu hävitab see ennast. Alles jääb Jeesuse Kristuse Kirik, Kirik, mis usub Jumalasse, kes on saanud inimeseks ja tõotab meile elu üle surma. Sellist preestrit, kes on vaid sotsiaaltöötaja, võib asendada psühhoterapeut ja teised spetsialistid; aga preester, kes ei ole spetsialist, kes ei seisa [kõrval], ei vaata mängu, ei anna ametlikke nõuandeid, vaid annab end Jumala nimel inimese käsutusse, kes on nende kurbuses, nende kõrval rõõmud, nende lootuses ja hirmus on sellist preestrit kindlasti ka tulevikus vaja.

Lähme sammu võrra kaugemale. Tänasest kriisist tõuseb esile homne kirik – kirik, mis on palju kaotanud. Ta jääb väikeseks ja peab alustama enam-vähem otsast peale. Ta ei saa enam asustada paljusid ehitisi, mille ta õitsengus ehitas. Kui tema järgijate arv väheneb, kaotab see paljud tema sotsiaalsed privileegid. Erinevalt varasemast ajast nähakse seda palju rohkem vabatahtliku ühiskonnana, kuhu sisenetakse ainult vabal otsusel. Väikese ühiskonnana esitab see oma üksikute liikmete algatustele palju suuremaid nõudmisi. Kahtlemata avastab see uusi teenimise vorme ja pühitseb preesterluse heakskiidetud kristlasi, kes järgivad mõnda elukutset. Paljudes väiksemates kogudustes või iseseisvates sotsiaalsetes rühmades osutatakse hingehoidu tavaliselt sel viisil. Lisaks sellele on täisajaline preesterluse teenimine hädavajalik nagu varem. Kuid kõigis muutustes, mida võib arvata, leiab kirik oma olemuse uuesti ja täieliku veendumusega selles, mis oli alati tema keskmes: usk kolmainu Jumalasse, Jeesusesse Kristusesse, inimeseks tehtud Jumala Pojasse, Vaimu kohalolu kuni maailma lõpuni. Usus ja palves tunnistab ta sakramente taas Jumala kummardamiseks, mitte liturgilise õpetuse aineks.

Kirik saab olema vaimsem kirik, mis ei eelda poliitilist mandaati, flirdib niisama vähe vasak- kui ka parempoolsetega. Kiriku jaoks saab olema raske, sest kristalliseerumise ja selginemise protsess läheb talle maksma palju väärtuslikku energiat. See muudab ta vaeseks ja muudab temast tasaste kirikuks. Protsess saab olema seda raskem, sest maha tuleb heita nii sektantlik kitsarinnalisus kui ka pompoosne enesetahe. Võib ennustada, et see kõik võtab aega. Protsess saab olema pikk ja väsitav, nagu oli tee võltsprogressivismist Prantsuse revolutsiooni eelõhtul – kui piiskoppi võidi pidada targaks, kui ta dogmade üle nalja teeb ja isegi vihjab, et Jumala olemasolu pole sugugi kindel – XIX sajandi uuendamiseni.

Kuid kui selle sõelumise katsumus on möödas, voolab spirituaalsemast ja lihtsustatud kirikust välja suur jõud. Mehed täiesti planeeritud maailmas leiavad end ütlemata üksildasena. Kui nad on Jumala täielikult silmist kaotanud, tunnevad nad kogu oma vaesuse õudust. Siis avastavad nad väikese usklike karja kui midagi täiesti uut. Nad avastavad selle kui neile mõeldud lootust, vastust, mida nad on alati salaja otsinud.

Ja seega tundub mulle kindel, et kirikul on ees väga rasked ajad. Tõeline kriis on vaevalt alanud. Peame arvestama kohutavate murrangutega. Kuid sama kindel olen selles, mis lõpuks alles jääb: mitte poliitilise kultuse kirik, mis on juba surnud, vaid usukirik. See ei pruugi enam olla domineeriv sotsiaalne jõud sel määral, nagu ta oli kuni viimase ajani; kuid see õitseb värskelt ja seda peetakse inimese koduks, kus ta leiab elu ja lootuse väljaspool surma. -ucatholic.com